Tuesday, 30 April 2013

Ülejäänud reisuke

Tegin saatusliku vea ja jätsin kirjutamise pooleli ning nüüd ei ole kõik enam üldse nii värskelt meeles, kui peaks.


Kogu Türgi oli aga lihtsalt imeline. Kui riik ise oli uskumatult teistsugune, kui oodata oskasin. Näiteks Türklastele ei tohi tänaval naeratada. Eestis on tuimadele nägudele naeratamine alati positiivne ja ma olen sellega nii harjunud, et kõigile võib ja lausa tuleb naeratada, sest see sütitab sädemeid teistes. Türgi temperamentidele naeratamine toob aga tagajärgi. Kõik tulevad kindlasti rääkima, arvavad, et oled neisse armunud või muud seesugust.

Ühel päeval käisime Izmir'is ja selle lähiümbruses ekskursioonil. Loomulikult valisin ma ringijalutuskaaslaseks kõige silmapaistvama välimusega noormehe (kauboisid Türgis vist tihti ei nähta) ja ega isegi väga varju ei jäänud oma suure naeratuse ja värvilise laste propellerasjandusega :D

Veider oli veel see, et keset linna seisis lihtsalt pooleldi müüri taga valvepostis relvaga sõdur. Oli väheke kõhe... Aga loomulikult oli vaja mul talle naeratada ju. Naeratas vastu ka. :D

Kõik oli nii veider ja ülisuper.

Ja õhtul oli pidu väga lahe rokkbänd esines ja puha.
Ainult 1 probleem oli. Toidumürgitus nimelt.
Mina valutasin kõhtu nagu hulll, mõtlesin, et mis kurat. Kellelegi ütlema ka ei hakanud, aga kohutav piin oli.
Pärast sain teada, et kiirabi viis mõned õpilased ära ja bussiga tagasi hotelli sõites oksendasid nii paljud :S Järgnevad päevad olid ka paljudele jubedad. Minu kõhuvalu läks õnneks ööga üle.


Ja jätkus see uute tuttavate leidmise, päevitamise, ujumise, huvitavate loengute ja pidude ralli :D
Viimasel ööl olin oma uute tuttavatega ööläbi üleval ja sellele järgnes lihtsalt kõige kurvem kalliralli, mida ma kunagi teinud olen. Kurb on, kui tead, et näed neid imelisi inimesi alles aasta pärast, KUI HÄSTI LÄHEB.
Järgnev bussisõit tõi pisaraid ja hilisem Eestlastega hüvastijätt oli ka nukker, aga neid oli lootus vähemalt tihedamini näha.

Kõik oli lihtsalt nii awesome, ka kuid hiljem on kogu eesti seltskond nagu perekond ja EFPSA Spiriti igatsus kasvab taas iga päevaga.

Tagasisõites käisime ka Frankfurdis ringi terve päeva, mis oli ka imeline. Armastan sakslasi veelgi rohkem nüüd!


Love you, EFPSA!

No comments:

Post a Comment