Tuesday, 30 April 2013

Laupäev - pakkimine ja reisi algus.

Loomulikult jätsin ma taas pakkimise viimasele hetkele, eilne tööpäev väsitas ja niisiis ei jõudsnud ma eile midagi tehtud ning magasin ka täna kaua. Kolmest peaks hakkama lennujaama poole vaikselt liikuma, aga kui ma pakkimisega ühelepoole saan, on kell juba pool kolm ja ma pole veel üldse end korda teinud ega midagi terve päeva söönud.

Kõik asjad lendasid jälle kotti suhteliselt suvaliselt, ma ei tea, mida vaja võib minna.. Tunne on ikka, et asju on liiga palju kaasas, kuigi tegelikult lähen põhimõtteliselt vaid kahe käekotiga nädalaks väga kaugele. Ehk ei ole siiski liiga raske vedada oma kompse? On ikka inimestel nii palju seda kraami vaja?

Okei, kiirsöök, takso ja ongi lennujaam. Kus saab palju-palju aega oodata. Õnneks on seal juba Helena ja T ja Halliki liitub ka kohe-varsti ja siis ka Tartukad, kellega saab vaikselt tutvused sõlmitud. See kõik teeb ootamise kergemaks ja ärevaks eesootava kongressi suhtes.

Ning loomulikult olid minu kompsud kõige pisemad...

Algab sõit Frankfurti!
(punane vein ei ole lennukis hea mõte)

Seal saame paar tundi oodata ja siis Istanbuli lennukile ümber istuda.

Istanbuli jõuame ~2 öösel ja teame, et kusagilt peaksime saama ööbussile kell 4, mis viib meid Izmir'i. Aga kust, seda me ei tea. Astume siis mõtlikute nägudega lennujaamast välja ja kohe tuleb türgi onkel ja sebib meile takso. Lausele, et meid on kuus, järgneb kohe vastus: "No problem" (lauseke, mis türklasi väga hästi iseloomustab ja mida ikka väga palju kuulda sai). Niisiis pressisime end kuuekesi 4 inimese kohale ära ja alustasime sõitu. Kaks tüdrukut said ilusti esiistet jagada. "No problem."

Siis algas jama õige bussi leidmisega. Sest bussijaamas oli miljoni bussifirma esindused, millest küll enamus olid kinni, aga loomulikult ei mäletanud me, mis firma buss kell 4 minema pidi.

Niisiis otsisime. Astusime igasse putkasse sisse, et küsida, kas nad Izmir'i sõidavad ja millal. Paistab, et Türklased inglise keeles eriti osavad ei ole, aga iga hinna eest üritavad kaubelda. Kui meile ei sobinud nende väljumisaeg, üritasid nad hinna alandusega meid ära meelitada.

Lõpuks leidsime õige bussi ja avastasin seejärel bussijaamas, et oi, mu pagasis olnud šokolaad on katki läinud ja kõik riided olid šokopuru täis. Nii ma siis loopisin kõik asjad kotist välja ja raputasin neid keset jaama.

Bussisõit kestis 9 tundi.
Aga vähemalt on pikamaabussides luks teenindus. Iga natukese aja tagant pakutakse vett ja siis veel ohvi ja mahla ja süüa ka. + iga paari tunni tagant oli sirutuspaus, niiet ei olnudki kokkuvõttes see sõit nii hull.

No comments:

Post a Comment