Monday, 7 April 2014

Can't wait!

25. aprillil stardime Eesti seltskonnaga taaskord EFPSA kongressi suunas. Seekord Rumeeniasse.

Ei jõua kohe kuidagi ära oodata, sest tõotab tulla imeline!

pilt siit

Tuesday, 30 April 2013

Laupäev - pakkimine ja reisi algus.

Loomulikult jätsin ma taas pakkimise viimasele hetkele, eilne tööpäev väsitas ja niisiis ei jõudsnud ma eile midagi tehtud ning magasin ka täna kaua. Kolmest peaks hakkama lennujaama poole vaikselt liikuma, aga kui ma pakkimisega ühelepoole saan, on kell juba pool kolm ja ma pole veel üldse end korda teinud ega midagi terve päeva söönud.

Kõik asjad lendasid jälle kotti suhteliselt suvaliselt, ma ei tea, mida vaja võib minna.. Tunne on ikka, et asju on liiga palju kaasas, kuigi tegelikult lähen põhimõtteliselt vaid kahe käekotiga nädalaks väga kaugele. Ehk ei ole siiski liiga raske vedada oma kompse? On ikka inimestel nii palju seda kraami vaja?

Okei, kiirsöök, takso ja ongi lennujaam. Kus saab palju-palju aega oodata. Õnneks on seal juba Helena ja T ja Halliki liitub ka kohe-varsti ja siis ka Tartukad, kellega saab vaikselt tutvused sõlmitud. See kõik teeb ootamise kergemaks ja ärevaks eesootava kongressi suhtes.

Ning loomulikult olid minu kompsud kõige pisemad...

Algab sõit Frankfurti!
(punane vein ei ole lennukis hea mõte)

Seal saame paar tundi oodata ja siis Istanbuli lennukile ümber istuda.

Istanbuli jõuame ~2 öösel ja teame, et kusagilt peaksime saama ööbussile kell 4, mis viib meid Izmir'i. Aga kust, seda me ei tea. Astume siis mõtlikute nägudega lennujaamast välja ja kohe tuleb türgi onkel ja sebib meile takso. Lausele, et meid on kuus, järgneb kohe vastus: "No problem" (lauseke, mis türklasi väga hästi iseloomustab ja mida ikka väga palju kuulda sai). Niisiis pressisime end kuuekesi 4 inimese kohale ära ja alustasime sõitu. Kaks tüdrukut said ilusti esiistet jagada. "No problem."

Siis algas jama õige bussi leidmisega. Sest bussijaamas oli miljoni bussifirma esindused, millest küll enamus olid kinni, aga loomulikult ei mäletanud me, mis firma buss kell 4 minema pidi.

Niisiis otsisime. Astusime igasse putkasse sisse, et küsida, kas nad Izmir'i sõidavad ja millal. Paistab, et Türklased inglise keeles eriti osavad ei ole, aga iga hinna eest üritavad kaubelda. Kui meile ei sobinud nende väljumisaeg, üritasid nad hinna alandusega meid ära meelitada.

Lõpuks leidsime õige bussi ja avastasin seejärel bussijaamas, et oi, mu pagasis olnud šokolaad on katki läinud ja kõik riided olid šokopuru täis. Nii ma siis loopisin kõik asjad kotist välja ja raputasin neid keset jaama.

Bussisõit kestis 9 tundi.
Aga vähemalt on pikamaabussides luks teenindus. Iga natukese aja tagant pakutakse vett ja siis veel ohvi ja mahla ja süüa ka. + iga paari tunni tagant oli sirutuspaus, niiet ei olnudki kokkuvõttes see sõit nii hull.

Pühapäev - jõuame kohale

Hommiku võtame vastu bussis. Kõik salamisi jälgimas bussi termomeetrit, et kas läheb nüüd ikka soojemaks ka... Paistab, et mitte. 6 kraadist on saanud küll 10, aga see on ju sama, mis eestis. Me oleme kergelt öeldes pettunud.

Samuti igatseme voodeid, sest bussis ei ole eriti mugav magada.

Lõpuks jõuame Izmiri ja kraadiklaas hakkab meid vaikselt rõõmustama. Juba 16, mitte küll see, mida ootasime, aga juba midagi!
Väljume bussist ja jälle ei tea me, kuidas küll sealt edasi saame. Hotell, kuhu me jõudma peame, on nimelt veel ~70km kaugusel.

No problem.

Kui keset bussijaama jõuame, tulevad kohe töötajad meilt küsima, kuhu me sõita soovime ja otsivad meile õige bussi ning vaatavad, et me ikka ilusti peale saaks..
Nii lihtsalt läheb kõik, et me oleme hämmingus.

Bussi väljumisaega oodates liitub meiega ka üks Türgi tüdruk, kes samuti kongressile tuleb. Suurepärane!

Paar tundi hiljem jõuamegi hotelli, sellekks ajaks on termomeeter jõudnud kerkida juba ~22-ni.
Hotell paistab kohe kaugelt silma, sest on ülisuur ja nii ilus. Suur ja sinine vahemeresopike, suured basseinid, veepark ja palju villasid. See lihtsalt rabab jalust.

Selleks hetkeks oleme hotelli poole liikunud juba rohkem, kui ööpäeva ja oleme väsinud.

Check-in ja villasid uudistama. Mina olen samas n-ö korteris koos ühe Tartu tüdrukuga ja kahe Taani poisiga. Kergelt öeldes väga õnnelik selle üle. Läheme pakime kotid-kohvrid lahti ja oleme rõõmsad, et see kõik on super.

Tutvusime kohaga ja vaatasime teisi inimesi eemalt ja uudishimuga.

Vahepeal saame ka teada, et meile on õhtusöök ka ette nähtud ning oleme õnnelikud.
Aga loomulikult ei osanud me oodata ülisuurt buffeed. Seal oli kõike. Oioioi.. Me kõik sõime end nii ümmarguseks, et kõigil kõhud valutasid sellest, et need nii täis olid. Ja need magustoidud.. Kui miski on juba magus, siis ei tee üks siirupisleotamine ju paha.

Õhtul väikesed tutvumismängud ja tutvustusjutud. Pidi tulema ka pidu, aga kuna suur osa inimestest tuli bussiga ja see jäi hiljaks, siis jäi ka pidu ära...

Aga ei olnud hullu, väike öine jalutuskäik hotelli ümbruses oli väga mõnus.

Head ööd! Homme on kongressi 1. päev!

Esmaspäev - ja nii see algab

Äratus oli varane, hommikusöök ootas.

Kui ärkasin, oli L juba pesus ära käinud ja ütles, et meie kõrvaltoas elavad on kohal, aga ta ei ole eriti kindlad, et need poisid on, sest hambahari on küll roosa ühel. :D

Aga ei, poisid, mis poisid. Tutvumine toimus nendega siis, kui nad olid just duši alt tulnud. 1. olid vähemalt püksid jalas, 2. oli rätikuväel. Ei ole paha, ma ütlen. :D
Naljakas oli ka piisavalt.

Ka hommikusöögilauas ei pidanud pettuma, valik oli jälle suuuur ja kui on 1 sorti pannkooke, siis on vähemalt 10 erinevat siirupit. Aga need olid ikka ülimalt head siirupid ka!

Siis saime teada, mis EFPSA on, mis seal kõik toimub, näidati meile tähtsaid inimesi ja siis õhtul oli kultuuriõhtu + pidu.
Kultuuriõhtu idee on selline, et kõik toovad rahvusnäkse ja jooke ja kõik käivad kõigi laudade juures ja söövad ning joovad kõike. Vana Tallinn läks kõigile ülihästi peale, kalaleivad ka üllatavalt (ühele poisile söötsin pool karpi kilusid sisse). VT-d jäi aga korralikult puudu. See on see, kui osa varust pagasiga kaduma läheb (paar päeva hiljem saime kätte õnneks).
Alkoholist üldiselt küll puudust ei tulnud, teised riigid olid ikka oma tugevaimad joogid kaasa haaranud ja keegi ei koonerdanud.
Kui kõik lauad olid läbi käidud ja meie lauda enam esindada vaja ei olnud (VT oli otsas nimelt), siis sulandusin vaikselt kõrvaloleva Taani laua taha ja sain sealt sõpru, järgmise asjana olin juba tšehhi laua taga. :D

Alguses tundsin end seal nii eksinuna, aga õhtu lõpuks oli nii palju juba suheldud ja uusi tuttavaid leitud, et tunne oli super!

Eelnevale lisandusid veel pikad jutuajamised tšehhi tüdrukutega, jalutuskäik aserbaidžaani noormehega ja siis kui tüübi koju saatsin ja kõik eestlased kadunud olid, siis tegin väga õige otsuse ja läksin istusin lihtsalt võõrasse seltskonda maha... rääkisin veidi tühist juttu paari tüdrukuga ja siis tuli mu kõrvale noormees, kes kuuldes, et ma olen eestlane, hakkas minuga eesti keeles rääkima. Ei ehmatanud ju üldse ära!? :D
Lõpuks kutsusid nad mind oma villasse afterpartyle. Seal oli uskumatult lahe seltskond koos ja põhisõbrad saingi vist sealt lõpuks... + seal oli 1 noor türgi poiss, kes oli seal hotellis vanematega puhkusel, valetas kõigile, et on prantslane (ei tea, mis vahet seal on, mis rahvusest ta on, et valetama peab?) ja ta tegi meile korralikku tsirkust seal. Uskumatult lõbus hommik.

Ülejäänud reisuke

Tegin saatusliku vea ja jätsin kirjutamise pooleli ning nüüd ei ole kõik enam üldse nii värskelt meeles, kui peaks.


Kogu Türgi oli aga lihtsalt imeline. Kui riik ise oli uskumatult teistsugune, kui oodata oskasin. Näiteks Türklastele ei tohi tänaval naeratada. Eestis on tuimadele nägudele naeratamine alati positiivne ja ma olen sellega nii harjunud, et kõigile võib ja lausa tuleb naeratada, sest see sütitab sädemeid teistes. Türgi temperamentidele naeratamine toob aga tagajärgi. Kõik tulevad kindlasti rääkima, arvavad, et oled neisse armunud või muud seesugust.

Ühel päeval käisime Izmir'is ja selle lähiümbruses ekskursioonil. Loomulikult valisin ma ringijalutuskaaslaseks kõige silmapaistvama välimusega noormehe (kauboisid Türgis vist tihti ei nähta) ja ega isegi väga varju ei jäänud oma suure naeratuse ja värvilise laste propellerasjandusega :D

Veider oli veel see, et keset linna seisis lihtsalt pooleldi müüri taga valvepostis relvaga sõdur. Oli väheke kõhe... Aga loomulikult oli vaja mul talle naeratada ju. Naeratas vastu ka. :D

Kõik oli nii veider ja ülisuper.

Ja õhtul oli pidu väga lahe rokkbänd esines ja puha.
Ainult 1 probleem oli. Toidumürgitus nimelt.
Mina valutasin kõhtu nagu hulll, mõtlesin, et mis kurat. Kellelegi ütlema ka ei hakanud, aga kohutav piin oli.
Pärast sain teada, et kiirabi viis mõned õpilased ära ja bussiga tagasi hotelli sõites oksendasid nii paljud :S Järgnevad päevad olid ka paljudele jubedad. Minu kõhuvalu läks õnneks ööga üle.


Ja jätkus see uute tuttavate leidmise, päevitamise, ujumise, huvitavate loengute ja pidude ralli :D
Viimasel ööl olin oma uute tuttavatega ööläbi üleval ja sellele järgnes lihtsalt kõige kurvem kalliralli, mida ma kunagi teinud olen. Kurb on, kui tead, et näed neid imelisi inimesi alles aasta pärast, KUI HÄSTI LÄHEB.
Järgnev bussisõit tõi pisaraid ja hilisem Eestlastega hüvastijätt oli ka nukker, aga neid oli lootus vähemalt tihedamini näha.

Kõik oli lihtsalt nii awesome, ka kuid hiljem on kogu eesti seltskond nagu perekond ja EFPSA Spiriti igatsus kasvab taas iga päevaga.

Tagasisõites käisime ka Frankfurdis ringi terve päeva, mis oli ka imeline. Armastan sakslasi veelgi rohkem nüüd!


Love you, EFPSA!